Kodu ja kooli koostööst õpilase toetamisel koolis

Koostaja: Maris Vilms

  • Õpilase arengu toetamine on nii kodu kui kooli ühine eesmärk ning õpikeskkonna üks osa.
  • Hea kontakt teeb võimalikuks usaldusliku koostöö.
  • Vanema suhtumine võib mõjutada lapse suhtumist kooli. Kodu saab suunata,

et õpilasel oleks valmidus kooli poolt pakutavat abi vastu võtta ning vajadusel ise pöörduda.

  • Sarnastel väärtustel põhinevad kooli ja kodu poolsed kokkulepped toetavad lapse arengut ja tal on neid kergem jälgida. Ühene sõnum kodust ja koolist on õpilasele arusaadavam ega tekita väärtuskonflikti.
  • Heaks kahepoolseks koostööks on oluline sõnastada ootused koostööle lapsevanema ning kooli poolt.
  • Jagades olulist infot õpilase käitumise osas nii kodu- kui koolikeskkonna osas, aitame kaasa õpilase toimetulekule, seega on see mõlemapoolselt vajalik. Koolile võib, aga ei pea edastama lapsele pandud diagnoosi, küll aga on teretulnud raviarsti poolt antud soovitusi õppetöö läbiviimise osas. Ehkki koolis rakendatakse võrgustikutöö põhimõtteid, jagatakse konfidentsiaalset infot kas üldse mitte või põhjendatult.
  • Varajane märkamine võimaldab varajast sekkumust. Kui lapsevanemal on infot, mida kool ei tea, kuid see on oluline koolikeskonnas tekkinud probleemide lahendamiseks, siis on hea informeerida kooli võimalikult ruttu.
  • Probleemi teadlikkusest algab selle lahenemistee. Teave, kuidas erinevad osapooled olukorda näevad, aitab sõnastada kitsaskohti ning mõista, kas antud probleem on õpilasel, kooli esindajal või lapsevanemal.
  • Lapsel ja vanemal on alati õigus oma arvamusele.
  • Sõnad „probleem“ või „halvasti“ on oluline lahti mõtestada, saada aru, kellel (õpilasel, õpetajal, vanemal või kellegil teisel) on probleem. Oluline kasu on mitmekülgsest informatsioonist ja teadlikkuse lisandumisest ning sellest kui osata nimetada asju õigete nimetustega (vältides sildistamist). Koostöös probleemi sõnastamine ja läbi rääkimine võimaldab seda nii kodu- kui koolikeskkonnas aidata tulemuslikumalt lahendada.
  • Õpilased alles õpivad sotsiaalseid oskuseid ning seetõttu on vääritimõistmised ja konfliktid osa sellest õppimisest. Oluline on ära tunda märksõnad, mille puhul nii kool kui vanem peavad koheselt sekkuma. Näiteks kiusamine, füüsiline ja vaimne vägivald. Sellisel juhul on ka üks päev või tund pikk aeg. Mida varem õpilane ja/või vanem pöördub, seda kiiremalt saab kool sekkuda. Märkamist õpilaste ja õpetajate poolt rõhutavad kõik koolid, kuid ikkagi võib juhtuda, et kõike ei teata ega märgata.
  • Kodus, probleemist rääkides, on oluline turvaline õhkkond ning koos lapsega ettepanekute läbiarutamine, kuidas minna edasi. Lapsele ei saa lubada, et kõik jääb saladuseks, sest see muudab koolipoolse sekkumise võimatuks, kuid õpilane võiks teada, millist infot vanem jagab või koolis jagatakse. Oluline, et lapsest saadi aru ja tema muret mõisteti ja mõeldi, kuidas olukorda paradada. Sel viisil säilib turvaline suhe ja ta otsustab ka edaspidi oma muredest rääkida.
  • Õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardist saadav kasutegur on täpselt nii suur kui oluliseks peetakse infot, mida kaart sisaldab ja kuidas seda infot on õpilase toetamiseks kasutatud. Kaardis on kirjas lapse tugevused ning koostöös arendamist vajavad küljed ning palju infot, mis iseloomustab just antud lapse erilisust. Kaart sisaldab kõike seda, mida tehakse koolis lapse erivajaduse toetamiseks. Olgu selleks erivajaduseks siis andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine) ning seletusi, kuidas seda tehakse (vajadus teha muudatus või kohandus õppe sisus, õppeprotsessis, kestvuses, õppekoormuses või –keskkonnas). Individuaalses õppekavas on ka kirjas õppevahendid, -ruumid, suhtluskeel, sh viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, muudatused taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas.
  • Individuaalse õppekava koostavad õpetajad, kes õpilast, tema erivajadusi ning õpivõimekust hästi tunnevad. Individuaalne õppekava vajab nõustamist nii õpilasele kui vanemale ning on oma ülesehituselt pidevas muutumises kuni tulemusliku õpilahenduseni.
  • Kuulake alati ära koolipoolsed soovitused, sest koolis igapäevaselt õpilasega kokku puutuvad õpetajad või tugispetsialistid suudavad jagada teie lapse kohta infot ning juhtida tähelepanu asjadele, mida kodus märgata ei saakski.
  • Vanemal on võimalik vähemalt korra aastas (enamasti sagedamini) kaardiga tutvuda. Arutada läbi tugimeetmete kasulikkus ning vaadata üle juba sõlmitud I ja II tasandi kokkulepped. Vanemal on alati võimalus mistahes ajal edastada koostöötarvis oma arvamusi ning ettepanekuid.
  • Kooli vahetusel või lõpetamisel on soovitav vanemal oma lapse individuaalne kaart kaasa võtta. Uues koolis esitamine pole kohustuslik, kuid soovituslik, tagamaks õpilase edasist erivajaduse toetamist.
  • Allkirjastage vaid need dokumendid, mille sisu on vanemale ning kohaselt seletatuna õpilasele (mlliseid muutused dokument kaasa toob) selge. Koolis on olemas spetsialistid, kes oskavad teile need lahti seletada ja mõtestada. Kui juhtub, et pole, siis aitavad teid nõustada koolivälised töötajad maakondlikest nõustamiskeskustest.
  • Esimene kontaktisik, nii õpilasele kui vanemale, on koolis tavaliselt klassijuhataja, kuid vahel on tarvis kaasata ka koolis töötavad tugispetsialistid või pöördudada nende vastuvõtule otse. Klassijuhataja kujundab (vajadusel koos tugispetsialistidega) klassi õhkkonda, arendab sallivust, lahendab tekkinud konflikte.
  • Lapsevanem ei pea muret tundma, kas sai pöördutud õige tugispetsialisti poole, sest viimane oskab hinnata, milllise koolis (või väljaspool kooli) töötava inimese valdkonda probleem kuulub.
  • Enamasti püütakse kooli poolt lahendada päeva jooksul tekkinud konfliktid võimalikult ruttu, eriti vahetult enne puhkepäevi, et vältida esmaspäevani ootamist.
  • Kui vanemat palutakse kooli poolt vestlusringi, siis peaks ta teadma kohtumise eesmärki, teemasid ning inimesi, kes osalevad, samuti kohtumise ajalist ulatust.
  • Koolikeskkonnas tekkinud probleemid leiavad enamasti kiireima lahenduse koolis, vajadusel vanemate kaasabil. Olge koolile koostööpartneriks, sest ühiseks eesmärgiks on lapse koolirõõm, turvaline koolikeskkond ning eduelamus koolis.